Lavastaja Janno Puusepp hakkab käsitlema positiivset psühholoogiat

Kultuurkapitali Tartumaa ekspertgrupi aasta kultuuritegija preemia 2016 pälvinud Janno Puusepp valmistub minu debüütnäidendi „ Käisin positiivse psühholoogia kursusel“ lavastamiseks. Ta teeb seda haiglas. Kui talle intervjuu pärast 24. jaanuaril helistan, kujutan teda ette istumas heledates toonides palatis, põlvede peal läpakas ja käes nutitelefon. Ta on just see tüüp, kes jõuab igale poole ja seda isegi olles haiglasse sisse kirjutatud. Ta ei raiska minutitki aega lihtsalt käed rüpes istumisele. Ilmselt sel põhjusel on ta loomupärane andekus saanud kogemuste näol täiendust ja väljateenitult anti just talle preemia aktiivse tegevuse eest näitekirjaniku, näitleja ja lavastajana.

Janno, Sa oled positiivne inimene!

Ma näitan seda vaid välja. Mul on krooniline depressioon. Nüüd kui ma olen õppinud depressioonist avalikult rääkima, aitab see kaasa minu positiivsele olekule. Depressiooniga on võimalik täitsa elada. Olen õppinud elama nii, et ma ei muretse enam asjade pärast ette.

Mis tundega sa lugesid seda näidendit, kus ühelgi tegelasel ei ole sellist diagnoosi?

Kuna ma ise kirjutan näidendeid ja lavastan, siis ma tegelen alatasa inimeste uurimisega. Palju inimesed usuvad, et neil on depressioon. Kas see päriselt on või ole, see pole uskumise juures oluline.  Selline uskumine saab tulla tänu inimestele, kes teadlikult ja kindla eesmärgiga ütlevad, et no kuule sina seal –  sinu seisund või olukord on väga halb või kole. Seda tuleb muuta. Peab ravima. Diagnoosi panijal on olemas lahendus.

Diagnoose pannakse vahest omakasu eesmärgil, aga kui inimene hakkabki seda ise uskuma, hakkab ta käituma nagu depressioonis abi ootav inimene. Depressiooni olemasolu võimaldab  end panna mõnes mõttes justkui teatavasse mugavustsooni. Mul on depressioon, vajan abi.

Selles näidendis on kirjeldatud tänapäeva olustikku ja minu jaoks on karakterid  äratuntavad. Inimesed selles tükis on pärit reaalsest elust.

Kui rääkida positiivse psühholoogia koolitusest, siis iseenesest on need igati positiivsed või siis oma taotluselt teretulnud. Mis aga alati positiivne ei ole, on kasutatavate meetodite pealesurumine. Inimesed ei ole ühesugused, mis tähendab, et kõigi jaoks ühed ja samad meetodid ei tööta, aga seda ei tunnistata.

Mina näen tõsist probleemi selles, kui mentaalselt raiutakse inimesele mingeid põhimõtteid, aga need ei tööta. Inimene hakkab end süüdistama, mis mul viga on, miks ma ei saa sellega hakkama. Oodatud parema enesetunde asemel, saab ta veel ühe mure kaela. Kui inimesele midagi ei sobi, tuleb seda tunnistada ja siis saab leida midagi muud.

Mäletan, kui me esimest korda omavahel näidendi lavastamise teemal arutlesime, siis sa rääkisid oma musta huumori lembusest. Kavatsed sa selle loo panna musta huumori prismasse?

Muidugi, igav ei tohi hakata. Inimeste tähelepanu kestvus on väga väike ja minu loomus riukalik. Kindlasti lisan sinna sortsu tumedad huumorit. Tükk annab selle võimaluse.

Minu jaoks on positiivne psühholoogia natuke nagu ajakirja kaanetüdruk, kes on väga ilus ja meigitud, aga kui ta on oma tavapärase väljanägemisega, siis paistavad vähemasti mõned vistrikud ikka ka välja. Mida positiivne psühholoogia sinu jaoks tähendab?

Iseendast rääkides pean ma õigeks mitte välja näidata oma paha tuju. Ma ei taha, et teised teaksid seda, kui paha tuju mul on. Palju kergem on olla positiivne.

Olen mõelnud, et kes saab teisi hingeliselt üldse aidata. Kas inimene, kes on ise depressiooniga kimpus, on suuteline teisi aitama või kas ta äkki peabki teisi aitama? See oleks võibolla õige, kui peab, sest ta ise teab, mis asi see on. Samas jällegi, kui ta aitab, kas see on tark tegu,  kui võtta endale veel teiste mured lahendada.

Mis Sind sisemiselt muudab rõõmsaks?

Teater, kana ja praetud veisemaks.

Nii et kui isegi teatrit on palju ja koormus suur, lähed hea meelega proovi, kui kana ja praetud veisemaks on saadaval.

Kui ma olen kohal ja juba alustanud, teen ma hea meelega.

Kes on Sinu meeskonnas, kellega hakkad positiivse psühholoogia kursust lavale tooma?

Anne- Mai Tevahi olen palunud koolitajaks. Anne- Mai on andekas ja kogemustega näitleja. Teda ma usaldan. Ta on ka ise tegelenud koolitamisega ning see ainult toetab tema sobivust sellesse rolli.  No ja siis tuleb Peeter Piiri. Tema on samuti kogenud näitleja. Kõik teised, kes on andnud nõusoleku, on samuti kogenud näitlejad.

Kas inimeste leidmine on olnud keeruline?

Oh ei. Pole inimest, kes pole depressiooniga kokku puutunud. Kui keegi on pidanud rollipakkumisest ära ütlema, oli see seotud aja puudumise või etenduste päevade mitte sobivusega.

Mitmes lavastus see Sul tuleb?

Oot, ma pean järgi vaatama. Üks hetk, ma vaatan Vikipeediast järgi (hetkeline vaikus).  Siin on kirjas 12, järelikult on see minu 14-s lavastus, kui arvestada, et paralleelselt lavastan Hämaraid märgkoeri, mis on 13. lavastus.  Sel hooajal osalen kaaslavastajana Alle – Saija Teatritalu lavastuses Gogoli „ Surnud hinged“.

Milline on tänane teatri olukord, kui vaadata teatrimaastikku terviklikult?

Ma ei ole hea spetsialist selle kohta midagi arvama. Teatri tase on suht kõrge. Kuid minu jaoks on  kommertsi liiga palju. Kui tehakse lavastus ainult publiku saali saamise pärast, siis see paistab välja. Teatrietendusi tuuakse välja väga palju, peaaegu iga päev toimub midagi, suvel on päevas vahest mitu esietendust.

Milline on Sinu lemmiklavastaja?

Kenneth Branagh ja  Wes Anderson.  Branagh on teinud Sleuth´i, mis on väga hea.  Andersoni töödest meeldib mulle väga näiteks Grand Budapest Hotel. Nemad mõlemad on filmilavastajad. Ma tunnen, et filmi spetsiifika mõjutab ka minu töid. Rekvisiite ma väga ei armasta. Nende olemasolu ma ise oma töödes minimaliseerin, sest ma tahan näha näitlejaid mängimas.

Signe Heiberg

Foto autor Tiina Tasa

Fotol Janno Puusepp ja Anne- Mai Tevahi

 

Advertisements